Mulle tundub et umbes viimaste aastatega on polümeersavi maailm liikunud lihtsuse poole. Mustreid enam ei voolita nii palju mustrirullidesse. Pigem katsetatakse huvitavaid lõikevorme, silkscreen-idega (vabandan, ma ei ole sellele sõnale leidnud õiget eestikeelset vastet) värvitakse savilehti, vajutatakse sisse mustreid.
Lisaks tundub Instagrami lugudes populaarne teema marmorjate kiviimitatsioonis ehete tegemine. Selleks hakitakse savi, segatakse kulla-või hõbedalehtedega, lisatakse erinevate akrüülvärvidega ja vedela savigeeliga ja kogu see ilu mätsitakse kokku, saades kordumatuid mustrirulle.
Enamasti kaetakse ilusate lõikevormidega lõigatud ripatsid kunstvaiguga.
Eks ma tasapisi püüan ka neid uusi tehnikaid järgi proovida. Kuna Eestis on polümeersavi tarvikutega suhteliselt kehvad lood, siis tellimine mujalt maailmast võtab omajagu aega. Nüüd sain kätte kunstvaigu ja tellisin ka UV lambi. Tõsi küünetehnikute oma, aga see on abiks ikka.
Esimese katsetuse kunstvaiguga tegin ära. Pinnad jäävad tõesti kenad läikivad. Vaja harjutada tehnikat (mullide kadumine pinnalt, kahekordne vaiguga katmine, õige küpsemiseaeg jne)
Esimese korra kohta võib rahule jääda. Ruum peab olema väga hästi ventileeritav, sest see kunstvaik ikka haiseb päris imelikult ja keemiliselt. See hais kaob kui ehtedetailid on küpsenud.
Esimesi detaile küpsetasin 5x60sekundit.. Järgmisi detailide juba vähem, 3x60sekundit. Tundus, et kunstvaik kõvastus ühtlaselt ja ei nakkunud enam.. Millegipärast jäi moonihelmestel (mõlemil) ühest servast must taustapõhi kuidagi hallikas. Eks kõik see vajab katsetamist ja uurimist.
Kunstvaik kattis kenasti ära ka pinna, mis oli ebatasane (mahuliste lilledega ripatsid)
Tehnika osas uurisin “Juutuubi” videosid ja jõudsin järeldusele, et liiga palju vahendeid ei olegi vaja. Piisab täiesti klaasalusest, mille peal detailidele kunstvaiku peale panna ja kahest hambatikust. Ühega hoian detaili paigal ja teisega ajan kunstvaiku laiali suunaga keskelt äärte poole.
KARNAAKS ÕPITUBA 